Kui soovid valida paremerakondi, siis mis nende programmidest vastu vaatab? Möönan, et EKRE liigitamine siia on vastuoluline küsimus, aga tinglikult asetan nad hetkel sellesse kategooriasse.
Seekord, nagu lubatud, võtame ette kolme parlamendis esindatud paremerakonna valimisprogrammid. Nagu eelmine kord, vasakerakondade puhul, pole ka nüüd plaanis teha süvaanalüüsi. Pigem opereerin silmatorkavuste ja trendide tasandil ning püüan välja tuua ka teatud dünaamikad eri erakondade juures.
EKRE
Võib polemiseerida, kas EKRE liigitub paremerakondade alla või on tegemist protestiparteiga. Möönan, et see on vastuoluline küsimus, aga tinglikult asetan nad hetkel paremerakondade kategooriasse. EKRE kiituseks võib kahtlemata öelda, et nende programm on kõikidest riigikokku pürgivatest erakondadest konkreetseim ja reljeefseim. Ei ole võimalik neid süüdistada näiteks selles, et nad on võtnud aluseks mingi ministeeriumi arengukava ja kopeerinud selle enda programmi. Nende platvorm on lühike, lööv ja ideoloogiline. Aga sel on mitu probleemi. Esiteks, paljudel juhtudel jääb arusaamatuks, kust tuleb see ressurss riigieelarve mõttes, mille eest me hakkame neid pudrumägesid ja piimajõgesid nautima. Ent mis veelgi huvitavam – programmis pole ainsamatki fraasi selle kohta, kuidas neid kulusid kavatsetakse näiteks kasvõi laenu abil finantseerida.
EKRE programm on täis tegusõnu nagu “lõpetame” ja “langetame”. Esimese puhul mõeldakse reeglina projekte ja tegevussuundi, näiteks Rail Baltic ja e-valimised (e-valimiste jätkumist peame võimalikuks juhul, kui põhjalik ja sõltumatu audit kinnitab, et e-valimiste usaldusväärsus on väljaspool kahtlust). Teiste (langetame) all ebapopulaarseid riigi tuluallikaid, näiteks aktsiisid või siis maksud. Platvormis ei ole ka peaaegu midagi öeldud n-ö suurte maksude saatuse kohta nagu tulumaks ja sotsiaalmaks, mis võiks olla ühe parempoolse erakonna valimisplatvormis kindlasti olemas. Maksupoliitika kaalukas lubadus on: “Langetame elektri hinna kriisieelsele tasemele, eemaldades elektri tootmiskulust CO2 kvoodi, langetades keskkonna- ja kaevandustasusid ning lõpetades taastuvenergiatasude maksmise. Nimetatud sammude astumise järel on elektri hind 3 senti kWh eest.” Ei saaks öelda, et see ei eristu.
Kindlasti ei ole võimalik seda programmi süüdistada keerulisuses ja mitte arusaadavuses. Mulle tundub, et EKRE programm kõnetab nende keskmist valijat päris hästi.
Reformierakond
Kui Keskerakonna programmi puhul nentisin, et see sarnaneb ministeeriumi tööplaaniga, siis ka Reformierakonna programm on võrdlemisi samalaadne – tõsi küll, veidi rafineeritum, võimuerakonnale omane. Selline, mis olemuselt õhkab rahulolu ega otsi võimalusi riiki reformida, kui siis üksnes järk-järgult.
Esmalt leiab Reformierakonna valimisteesidest ridamisi vasturääkivusi päriseluga. Näiteks aktsiisipoliitikast ei kõnele valimisplatvorm sõnagi, samuti mitte kaudsetest maksudest, mis olnud Reformierakonna klassikaline leivanumber. Samas Siim Kallas kirjutas oma hiljutises arvamusloos rohepöörde kohta, et “maksupoliitikas tuleb käibemaksude ja aktsiiside kaudu soodustada keskkonnasõbralikku ja kokkuhoidlikku tarbimist”. Aga jällegi, programmis pole sõnagi tarbimise maksustamisest. Reformierakond on oma programmis rääkinud palju kliimapoliitikast. Markeerides siinjuures kliimaseadust, mis on tegelikult ka pea kõikide teiste erakondade programmides moel või teisel olemas. Aga kui läheb sellekohase seaduse tegemiseks, siis ma kujutan ette, saab palju nalja, kuivõrd igal erakonnal on sellest oma nägemus. Sestap Reformierakonnalt kui teema vedajalt ootaks siin märksa enamat, eeskätt enam konkreetsust.
Huvitav koht Reformierakonna programmis on fraas, kus lubatakse riigi osalusega ettevõtete erastamist jätkata. Minu teada eelmises valimistsüklis erastati vaid suhteliselt väikse ettevõtte aktsiaselts Eesti Teed ja viidi börsile ka Enefit. Viimast klassikalises mõttes erastamiseks just pidada ei saaks.
Reformierakonna keskne maksupoliitika lubadus on tõsta tulumaksuvaba miinimum 700 euroni, aga huvitaval kombel sedapuhku me Reformierakonda sellest lubadusest oma kampaanias rääkimas ei näe. Põhjus – julgeolek, mis asendab maksupoliitikat kui erakonna klassikalist võtmevaldkonda.
Reformierakonna programm räägib suhteliselt palju eestikeelsele õppele üleminekust ja eesti keele tähtsusest, nii nagu Isamaagi. Nagu ikka Reformierakonna puhul, kes on alates Ansipi aegadest muutunud ka pensionäride erakonnaks, lubatakse aastaks 2027 tõsta pensione 1000 euroni. Reformierakonna puhul on samas huvitav, et võrdlemisi vähe pööratakse tähelepanu tervishoiule ja tervishoiuprogrammi plokk ei näe ette ka mingeid radikaalseid reforme, mida just nende erakonna valijad võiksid eeldada ja oodata (ma mõtlen neid inimesi, kes käivad juba ammu niiehknaa eraarstide juures, aga maksavad endiselt solidaarselt ka ravikindlustusmaksu). Veidi üllatav on Reformierakonna programmis võrdlemisi suur tähelepanu regionaalpoliitikale, mis vähemalt minu mulje kohaselt näib mahukam kui kunagi varem.
Isamaa
Isamaa programm on samuti ideoloogilises mõttes võrdlemisi järjepidev. Programmi plokid – nagu rahvus, eestlus, riiklus, majandus, heaolu, keskkond ja kodanike riik – on isamaalikus rahvuslikus žargoonis sõnastud. Ka kõik teised programmi osad on kirjutatud tegelikult eestluse, perekonna ja rahvusliku poliitika kaudu, millest õhkub esimest wabariiki. Nii et Isamaa programm ei üllata ses mõttes, et oleks kuidagi erakonna esimehe Seedri ideoloogilisest liinist endale mingitki kõrvalekaldumist lubanud.
Uudne on nende programmis aga rõhutatult ning pikalt lahti kirjutatud heaolu- ja keskkonnaplokk. Kusjuures keskkonnaplokis ei rõhuta mitte roheleppele, nagu paljud teised programmid, vaid metsa- ja põllumajanduspoliitikale. Heaoluploki puhul võiks tõsine parempoolne inimene olla kuri, et erakond Isamaa on muutunud veel enam sotsiaalseks kui varem ehk liikunud vasakule. Isamaa põhiline maksupoliitika meede on täiendav tulumaksuvaba miinimum 5000 eurot iga alaealise lapse kohta. See sümboliseerib nende programmi hästi; olemata teinud sisuanalüüsi, võib arvata, et sõna “pere” esineb just selle partei programmis.
Lõpuks nalja ka. Kehakultuur ja spordipoliitika on paigutatud Isamaa partei platvormis “eestluse” alla, mis natuke meenutab nende parteide essentsi, mis olid valdavalt Euroopas populaarsed 1930ndatel aastatel.
Artikkel on esmalt ilmunud ajakirjas Edasi.org.
