Arvatavasti on tänase seisuga üpris selge, milline on pool aastat tagasi valitud USA 47. presidendi natuur. Õigus oli neil, kes ennustasid, et see saab olema oluliselt radikaalsem kui 45. presidendi oma. Milles on ka teatav loogika, sest seekord et hillitse liidrit ratsionaalselt mõtlevad nõustajad, vaid (mõne erandiga) lihtsalt pugejad.
Trump on kolmas president Ameerika Ühendriikide ajaloos (pärast Andrew Johnsonit 1868. aastal ja Bill Clintonit 1998. aastal), kelle USA esindajatekoda on süüdi mõistnud, ja ainus president, kes on süüdi mõistetud kaks korda: esimene kord (2019. aastal) võimu kuritarvitamise ning teine kord (2021. aastal) mässu õhutamise eest seoses 6. jaanuari rünnakuga USA kapitooliumile Trumpi toetajate vägivaldse rahvamassi poolt. Mõlemad süüdistused lõppesid USA senatis Trumpi õigeksmõistmisega. Lihtne Eesti inimene võib mõelda, et uskumatu, kuidas selline inimene saab vabalt kandideerida?! Vastus on lihtne: sest tal on rahva toetus. Veel enam, väga suure tõenäosusega kandideerib Trump ka järgmisel korral. Pretsedent, millele viidata, on ju olemas Roosevelti ajast, kes valiti presidendiks neli korda, tõsi küll erakorraliste olude tõttu – Suur depressioon ja Teine maailmasõda. Pärast seda tehti põhiseadusse muudatus (1951), millega piirati presidendi kandideerimisõigust kahe ametiajaga, aga tänase presidendi jaoks ei ole see suur takistus.
Kuidas võiks iseloomustada Donald Trumpi poliitikat kui sellist?
Üldiselt on tema MAGA-poliitika käsitlus (Make America Great Again) ju usutavasti läbi analüüsitud sadades akadeemilistes ja populaarteaduslikes artiklites. MAGA võtmeargumendid on teada-tuntud. Nii sise- kui välispoliitikas on MAGA rajatud veendumusele, et Ameerika Ühendriikide positsioon tuleb mis iganes hinnaga taastada, kuna valdavalt sisserände ja multikultuursuse, tervikuna aga globaliseerumise tõttu on USA oma positsiooni maailma juhtriigina käest lasknud. Poliitika meetmed MAGA tööriistakastis on järgmised: majandusprotektsionism kaitsetollide näol; sisserände järsk piiramine, eriti arengumaadest. Lisaks sellele iseloomustab MAGA poliitikastiili võitluslikkus oma väärtuste eest seismisel, olgu siis tegemist näiteks reljeefsete ja mitteteaduslike positsioonidega seksuaalse või rassivõrdsuse osas. Oluliselt leebem on suhtumine vägivallale õhutamise suhtes. Skeptiline suhtumine peavoolumeediasse, mille üheks reaktsiooniks on valeuudiste ja vandenõuteooriate levitamine.
Põhimõtteliselt ei saa öelda, et sel poliitikal poleks saba ega sarvi. Tegu on politoloogilises mõttes täiesti koherentse doktriiniga, mida võib vabalt võrrelda Blairi “Kolmanda tee” narratiiviga või siis thatcherismiga. MAGA on üpris voolujooneline, mis sest, et populistlik.
Metodoloogiliselt võttes on trumpism veider segu hektilisusest ja dogmaatilisusest. Esimene tuleneb suuresti üleideoloogiliseeritusest, mida iseloomustab range oma poliitilise käekirja järgimine, arvestamata elu enda vastuolulisust. Oma dogmaatilisuses meenutab MAGA marksistlik-leninistlikke režiime ja kaudselt ka religioosset fundamentalismi. Hektilisus väljendub peamiselt poliitiliste sõnumite ja käikude mittekoherentsuses. Olgu tegemist tariifipoliitikaga, mida üleöö lõdvendatakse ja siis karmistatakse, või Ukraina sõjale lõpp- või vahelahenduse leidmisega, mille kommunikatsioonivoog ja resultatiivsus on olnud sama heitlik nagu Eesti ilm.
Neid kaht ülaltoodud poliitikatelge võimendab ka Trumpi kui liidri stiil. Hinnates tema juhtimisstiili kõige klassikalisema poliitilise juhtimise dilemma järgi, kas juht on transformatiivse (teisendava) või tehingupõhise (transaktsioonilise) käekirjaga[1], kuulub Trump selgelt teise rühma. Tehingupõhine juhtimine keskendub lühiajalistele eesmärkidele, üritab eesmärke saavutada poliitilise kauplemisega ja juhtimiskursi jooksva taktikalise korrigeerimisega[2]. Sellist lähenemist iseloomustabki Trumpi kui presidendi ööd ja päevad kestev diilitegemine.
Rääkides Ameerika presidentidest ajaloolises vaates, siis Nye[3] toob välja ka teise mõõtme, eristades stiili juhtimise eesmärkidest. Kõige tüüpilisem tehingupõhise stiili esindaja, kellel on samal ajal väga muutustele orienteeritud eesmärgid, oli Harry Truman. Trumpi ja Trumani sarnasust on nähtud ka nende poliitikasse tulekus (mõlemad olid algul justkui autsaiderid), lisaks on mõlemat iseloomustatud jäärapäise juhina[4].
Muide fraasi “Make America Great Again” ühe variandi populariseeris esimesena vabariiklaste president Ronald Reagan, kes kasutas loosungit “Let’s Make America Great Again” oma 1980. aasta presidendivalimiste kampaanias. Trump esitas aga taotluse registreerida slogan kaubamärgiks eesmärgiga “edendada avalikkuse teadlikkust poliitilistest küsimustest ja raha kogumist poliitika valdkonnas”. Õnneks Reagan ei näinud mitte kunagi oma elus sellist kreatuuri nagu Trump.
Trumpi puhul ei maksa unustada, et tegemist on hierarhilise ehk vaid jõudu aktsepteeriva olendiga. Kui me nüüd mõtleme sellise liidritüübi peale Eesti kui väikeriigi julgeoleku perspektiivist, siis ma olen pehmelt öeldes skeptiline, et meie oma piiratud vahenditega saaks teda oluliselt mõjutada. Meie lootus on ennekõike selles, et idanaabri absoluut mängib liiga kaua tehingupõhise juhi närvidel, ja võib teatud puhul siiski vastaspoole välja vihastada. Et à la leidub tüüp, kes ei tahagi minuga diili teha, mis on ennekuulmatu.
Viited:
[1] Burns, John Mcgregor (1978). Leadership. New York: Harper & Row.
[2] O’Shea, Patrick Gavan; Foti, Roseanne J.; Hauenstein, Neil Michael Alan; Bycio, Peter (2009). Are the best leaders both transformational and transactional? A pattern-oriented analysis. Leadership, 5(2), 237–259.
[3] Nye, Joseph S (2013). On Leadership and American Power: A Discussion about the Role of Leadership in U.S. Foreign Policy. Georgetown Journal of International Affairs, 14(2), 109–113.
[4] Hanson, Victor Davis (2018). National Review. Truman May Have Been the Proto-Trump.
